El Gaucho Martin Fierro

Meie militaarne minevik kubiseb sündmustest ent on vaieldamatu, et enda vapraqks pidamise otsustaval hetkel ei samasta argentiinlane ennast sõduriga vaid Gautcho ja Compadre suurte koondkujudega. Kui ma ei eksi on sellel instinktiivsel ja paradoksaalsel hoiakul oma seletus. Küllap leiab argentiinlane sellepärast enda võrdkuju gautšos, mitte sõjaväelases, et esimese usutav vaprus ei ole suulise pärimuse järgi mitte mingisuguse huvi teenistuses vaid on puhas. Gautšot ja kamraadi kujutatakse mässajatena.

Erinevalt põhjaameeriklastest ja peaagu kõigist eurooplastestc ei identifitseeri argentiinlane ennast riigiga. Seda võib panna üldise tõsiasja arvele, et riik on kujuteldamatu abstraktsioon; argentiinlane on aga kindlasti indiviid, mitte kodanik.

Riik on ebaisikuline; argentiinlane mõistab üksnes isikutasandi suhteid. Seepärast ei ole ühiskondliku raha varastamine tema silmis kuritegu (Nendin tõsiasja, ei õigusta seda)

Niisugused aforismid, nagu näiteks Hegeli “riik on kõlblusidee tegelikkus” tunduvad talle õelate naljadena.

Hollywoodi filmides pajatatakse sageli vaprast ajakirjanikust, kes sobitab sõprust kurjategijag, et siis viimane poitseile välja anda;argentiinlane kellele sõprus on kirg ja politsei maffia, tunneb, et selline “sangar” on käsitamatu kaabakas.

Koos Don Qujotega tunneb ta, et “las igaüks vastutab ise oma pattude eest” ja “ei ole õige, et ausad inimesed teiste inimeste timukateks oleksid, kui asi sugugi neisse ei puutu” (Don Qujote I, XXII)

Sellele lähedusele annab tugeva kinnituse üks öine stseen Argentiina kirjanduses; tol  tumedal ööl hüüdis maapolitse seersant, et ta ei kavatse lubada kuritegu, kus tapetaks vapper mees ja asus desertöör Martin Fierro kõrval võitlema oma sõdurite vastu.

Jorge Luis Borges “Valitud esseid”

===========FB=============

Enda vapraqks pidamise otsustaval hetkel ei samasta argentiinlane ennast sõduriga vaid Gautcho ja Compadre suurte koondkujudega. sellepärast leiab ta enda võrdkuju gautšos, mitte sõjaväelases, et esimese usutav vaprus ei ole mitte mingisuguse huvi teenistuses vaid on puhas. Gautšot ja kamraadi kujutatakse mässajatena.

Erinevalt põhjaameeriklastest ja peaagu kõigist eurooplastestc ei identifitseeri argentiinlane ennast riigiga. Seda võib panna üldise tõsiasja arvele, et riik on kujuteldamatu abstraktsioon; argentiinlane on aga kindlasti indiviid, mitte kodanik.

Hollywoodi filmides pajatatakse sageli vaprast ajakirjanikust, kes sobitab sõprust kurjategijag, et siis viimane poitseile välja anda;argentiinlane kellele sõprus on kirg ja politsei maffia, tunneb, et selline “sangar” on käsitamatu kaabakas.

Koos Don Qujotega tunneb ta, et “las igaüks vastutab ise oma pattude eest” ja “ei ole õige, et ausad inimesed teiste inimeste timukateks oleksid, kui asi sugugi neisse ei puutu” (Don Qujote I, XXII)

Sellele annab tugeva kinnituse üks öine stseen Argentiina kirjanduses; tol  tumedal ööl hüüdis maapolitsei seersant, et ta ei kavatse lubada kuritegu, kus tapetaks vapper mees ja asus desertöör Martin Fierro kõrval võitlema oma sõdurite vastu.

Jorge Luis Borges “Valitud esseid”