Minu vanema vanaisa oli Hambugist pärit vandersell, Hans Luther, pottsepp – päris jõukast perest – tema põhiline ala oli Hollandi kahhelahjude paigaldamine mõisatesse – töö käis selliselt, et Hans sõitis tõllaga mõisa paraadukse ette, frakk seljas, kõvakübar peas ja valged kindad käes. Sellid tassisid paberisse mässitud ahjupotid sisse ja asusid Hansu dirigeerimisel ahju kokku monteerima, Hans ise oma käsi ei määrinud. Sõi loomulikult pererahva lauas.

Oma rännakutel jõudis Hans Võrru, armus seal kohaliiku iludusse ja nii tekkiski minu vanaema isa. Kolm aastat pidas vastu, siis lõi rännukihk jälle välja ja kadund ta oligi..

Vanaema isa õppis samuti pottspaks, oma vandersellitsemisel kohtus ta ühes Saaremaa kõstis vanema meesterahvaga, jõid koos õlut, otsustasid tuttavaks saada – tõusid püsti, lõid kannud kokku ja mõlemad ütlesid on nime: Luther.

Selgus, et see oligi vanaema isa isa Hans Luther.
See oilgi isa ja poja ainus kohtumine.