Andeks, kas siin on debiile … ?

“Andeks, kas siin on debiile … ?”

Dugin: “Debiil saab öeldust aru, aga ei taipa selle mõtet, vaid lähtub üksnes formaalloogilistest konstruktsioonidest, olles väljaspool semantilist mõisteruumi.”
Illustreerimaks toon näite elust enesest:
Ujulas on mõnikord kasulik teada kellaaega, kuna ma ilma prillideta eriti kaugele ei näe, siis küsin – nt.: “Kas te kella näete?”.
Loomulikult ei huvita mind, kas ta näeb kella, kui sellist, küsimuse alltekst eeldab vastusena kellaega.
On juhtunud aga ka nii, et saan vastuseks: “Näen küll!”, mis ju iseenesest täiesti korrektne on, küll aga näitab, et küsitav [kui ta ei tee nalja], ei taipa küsimuse mõtet. See ongi debiil!

 

Li Bo lugu nagu seda rääkis Linnart Mäll

Üks Hiina lugu:

 

Tangi dünastia aegne Hiina poeet Li Bai* (ka Li Bo, Li Po) oli väga haritud mees ja  suur napsisõber.

Kord läks ta pealinna ametnikueksameid sooritama, a’kukkus ühes linnaserva kõrtsis napsitama, ning jäi eksamitele hiljaks.
Kuna aga eksamid toimusid iga kolme aasta tagant, siis napsitas ta kõrtsi peremehega, kellega ta vahepeal suureks sõbraks oli saanud, veel kolm aastat.

Läks siis Li Bai eksamitele, kuid oh häda – tema välimus ei olnud aga eksamineeritavale teps kohane ja ametnikuhinged kes lugesid tema räpast väljanägemist endi solvamiseks, kukutasid Li Bai, hoolimata hiilgavast sooritusest, läbi … mida oligi arvata … ja Li Bai läks tagasi oma kõrtsmikust sõbra juurde pummeldama.

Juhtus aga nii, et ühest kaugest välisriigist saabus keisrikotta võõrkeelne kiri, mida keegi ei osanud lugeda ning keiser koos oma ametnikega olid tõsises kimbatuses, kuni ühele ametnikest meenusid kuuldused äärelinna kõrtsis pummeldavast väga haritud mehest, kes ehk oskaks seda kirja tõlkida.

 

Saadetigi siis käskjalg sinna kõrtsi karmi käsuga keisrikotta ilmuda.
Li Bai aga oli parajasti hirmsas pohmakas ja teatas, et tema enne ei ilmu, kui needsamad ametnikud, kes ta eksamil läbi kukutasid, tulevad ja teevad ta riided korda ning puhastavad sandaalid ära (meeletu nõudmine, kui arvestada, et tegemist oli keisri, kes ju sealmail võrdne jumalaga – Taevapoeg – käsuga. Sic!).

Kuid teha polnud midagi – keisril oli vaja Li Bai teadmisi!
Saadetigi siis vaesed ametnikuhinged Li Bai’d kasima.
Kuid vaeste bürokraatide muredele ei paistnud lõppu tulevatki!
Nimelt oli Li Bai vahepeal jõunud oma nosu korralikult täis tõmmata.
Hakati teda siis iidsete meetodite ja retseptidega turgutama, millised need olid sellest loost ei selgu, teada on vaid, et üheks komponendiks oli halvaksläinud kala!

Kui vend oli üles klopitud, läks ta keisrikotta ja tõlkis kirja, ning keiser jäi väga rahule.
Li Bai eksamitöö vaadati uuesti läbi ja talle anti vastav kraad, ametnikud aga, kes ta läbi olid kukutanud, said karistada kuna nad ei osanud ära tunda tõelist haritust.

Empty Signifier

Tähistaja – Signifier 

  Tähistaja on pilt, häälik (heliline kujutis või märk), tähenduse kandja ja tähistustoimingu osa. Ka Signaal.

Nt. mingil, seni veel tundmatul planeedil, suhtlevad olendid peeretuste ja steptantsu abil [K.Vonnegut], siis Signaal->Tähistaja:
3x[peenike peer] + tap-tap-tap + 3x[peenike peer] =>Liberaaldemokraat

Tühi Tähistaja-Empty Signifier on  Tähistaja>Signaal millel pole otsest tähendust, selle annab igaüks vastavalt oma nägemusele ja vajadusele.

  • Populism
  • Fašism
  • nn. Social Justice
  • kaasama

 

OVERVIEW
empty signifier
QUICK REFERENCE
(semiotics) Variously defined as a signifier with a vague, highly variable, unspecifiable, or non-existent signified. Such signifiers mean different things to different people: they may stand for many or even any signifieds; they may mean whatever their interpreters want them to mean. Those who posit the existence of such signifiers argue that there is a radical disconnection between signifier and signified (see also poststructuralism). For a Saussurean semiotician no signifier can exist without a corresponding signified—to qualify as a sign something must be signified.

https://en.wikipedia.org/wiki/Floating_signifier

floating signifier (also sometimes referred to as an empty signifier,[1] but Ernesto Laclau separates both concepts) is a signifier without a referent in semiotics and discourse analysis, such as a word that points to no actual object and has no agreed upon meaning. The term open signifier is sometimes used as a synonym due to the empty signifier’s nature to “resist the constitution of any unitary meaning” thus enabling its ability to remain open to different meanings in different contexts.[2]